See lühter valmis siis kahepeale. Alustas Andra ja lõpetasin mina.
Vaja läks ainult niiti (kasutasime heegelniiti, paksem), igast pärleid ja kellukesi ning lumehelbe motiivaugurauda. Lumehelbed on õhukesest papist tehtud, et püsiks ilusam.
Kuid tõeline staar selles kupatuses on see, millele me üles ehitasime seda kõike - noolemängu märklaua raamistik. Märklaud on kurvalt lagunenud õues juba pikemat aega ja see raamistik kukkus ka küljest ära juba. Kuid selline pudi-padi koguja nagu ma olen, ma nägin selles suurt potentsiaali olla midagi ägedat. Ja näe, oligi õigus!
Andra nägi ka selles potentsiaali ja nii see töö hakkas. Heegeldasin välimise ringi valge lõngaga üle, et seda halli tuhmi võre nii palju välja ei paistaks. Ja edasi võttis töö üle Andra. Kuid ajaliselt jäi meil puudu ja umbes pool sellest jäi veel tegemata, seega lõpetasin selle mina.
"Kui sa vähemalt korra oma kätetööd ei vihka, siis sa ei tee seda südamega"Ehk minu love-hate suhe kõigi mu töödega. Alati on tegemise käigus see hetk, kus lihtsalt ei meeldi enam miski oma töö juures, pole üldse selline nagu ma tahtsin ja siis tekib frustratsioon. Kuid ega alla anda ei tohi ja tulemusega jään ma alati rahule.
Kuid suur aitäh Andrale, kelleta ma poleks sellist potentsiaali selles võres näinudki. Tulemus oli nii äge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar